Leišmaniaas

Leišmaniaas on kergesti leviv ning immigrantide ja turistide poolt sageli Lääne-Euroopa maadesse sissetoodav nakkushaigus. Näiteks toodi Hollandisse aastail 2005-2012 nahaleišmaniaasi Euroopast – Prantsusmaalt, Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist ja Maltalt; Aasiast – Afganistanist, Iraanist, Iraagist, Israelist, Jordaaniast, Pakistanist, Süüriast ja Saudi Araabiast; Aafrikast – Keeniast, Marokost, Etioopiast ja Eritreast; Lõuna-Ameerikast – Boliiviast, Belizest, Brasiiliast, Costa Ricast, Peruust ja Surinamist. Leišmaniaas esineb kahes vormis – naha-limaskesta ja vistseraalses ehk kõhuvormis.

Naha-limaskesta leišmaniaas
Leišmaniaasi naha-limaskesta vorm on levinud Bulgaarias, Kreekas, Küprosel, Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias, Portugalis ja Horvaatias ning Kesk-Aasias, Indias, Pakistanis, Afganistanis, Iraanis, Hiinas, Sahaara-taguses Aafrikas, Etioopias, Eritreas, Namiibias, Keenias, Sudaanis, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (v.a. Tšiili ja Uruguai).

Haigustekitaja
Haigustekitajateks on algloomad – läänepoolkeral Leishmania brazilensis ja L. mexicana ning idapoolkeral L. infantum, L. tropica, L. major ja L. aethiopica. Euroopas põhjustab mõlemat liiki leišmaniaasi L. infantum Vahemeremaades, L. major nahavormi Lähis-Idas ja Põhja- Aafrikas, L. tropica nahavormi Kreekas, Türgis, Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas, L. donovani mõlemat haigusvormi Küprosel. Seoses kliimamuutusega on liivakärbsed levinud Lõuna- Euroopast Kesk-Euroopasse, mille kinnituseks on L. infantumi poolt põhjustatud leišmaniaasi kohalik püsilevik inimestel, koertel, kassidel, hobustel, rebastel, hiirtel ja rottidel Saksamaal.

Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haige inimene, mõnedes maades närilised, koerad, kassid, hobused, jänesed, kukkur- ja laiskloomad.

Levimine
Haigustekitajate ülekandjaks haigelt inimeselt või loomalt tervele inimesele on liivakärbes (Phlebotomus). Inimene võib nakatuda ka doonorivere kaudu.

Inkubatsiooniperiood
Lõimetusperioodi pikkus on üks nädal kuni mitu kuud või aastat.

Haigusnähud
Algul ilmuvad nahale laigud ja haavanduvad sõlmekesed. Haavandid on valutud või valulikud, need võivad iseeneslikult paraneda nädalate-kuudega või püsida aasta ja kauem ning lõpuks armistuda. Kaasneb lümfisõlmede suurenemine ja lümfisoonte põletik. Vahel võivad haigustekitajad levida nina, suu ja kurgu limaskestale ning põhjustada seal verduvate haavandite ja põletiku tekkimise – tavaliselt inimestel, kellel ei ole naha leišmaniaasi ravitud või ravi on olnud mittetäielik. Haigus võib taas ilmuda sõlmekeste või haavandite kujul esmahaavandi ümbruses ka pärast ravi lõppemist.

Vistseraalne leišmaniaas ehk kala-azar
Vistseraalne leišmaniaas on levinud Hiinas, Indias, Bangladeshis, Nepalis, Pakistanis, Kesk- Aasias, Türgis, Lähis-Idas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Sahaara-tagustes maades, Etioopias, Eritreas, Sudaanis, Keenias ja Ugandas. Maailmas nakatub aastas vistseraalsesse leišmaniaasi 200 000-400 000 inimest; 90% nendest juhtudest esineb Indias, Bangladeshis, Sudaanis, Etioopias, Eritreas ja Brasiilias.

Haigustekitaja
Haigustekitajaks on Leishmania donovani, L. infantum ja L. infantum/chagasi.

Nakkusallikas
Nakkusallikaks on haiged inimesed, koerad, rebased ja šaakalid ning Indias, Bangladeshis ja Nepalis – ainult inimene.

Levimine
Haigustekitajate ülekandjateks inimesele on liivakärbsed. Leišmaaniate ülekannet on esinenud narkootikumide süstimisel ühiskasutatavate süstaldega.

Inkubatsiooniperiood
Lõimetusperioodi pikkus on 10 päeva kuni mitu kuud või aastat, olles keskmiselt 2-6 kuud.

Haigusnähud
Haigusnähtudeks on palavik, lümfisõlmede ja maksa-põrna suurenemine, aneemia, kaalulangus ning süvenev nõrkus. Hilises staadiumis võivad tekkida nahahaavandid. Ravi puudumisel lõpeb haigus surmaga. Riskirühmaks on immuunpuudulikkusega, sealhulgas HIV-nakkusega inimesed.

Ennetamine
Leišmaniaasi nakatumise ennetamiseks tuleb:
a) vältida väljas liikumist liivakärbeste aktiivsuse ajal (videvikust koidikuni), 
b) väljas liikumisel kanda kärbsehammustuse eest kaitsvat riietust ja katmata nahale määrida putukatõrjevahendeid,
c) magada kliimaseadmega ruumis või kasutada sääsevõrku, 
d) nakatunud koerte ravimine või surmamine ning putukahävitusvahendiga immutatud kaelarihmade kasutamine,
e) liivakärbeste paljunemiskohtade hävitamine.

 
Viimati uuendatud:  esmaspäev, 17 juuli 2017 10:07