Lääne- Niiluse viirusepalavik

Lääne-Niiluse viirus ringleb lindude ja sääskede vahel; inimene ja hobune satuvad sellesse ringi juhuslikult. Viirus isoleeriti esmakordselt 1937. aastal Ugandas Lääne-Niiluse maakonnas haigestunud naise verest. Viirused on levinud kogu maailmas. Euroopas avastati see nakkushaigus esmakordselt 1960. aastate alguses Lõuna-Prantsusmaal Camargue maakonnas ning esimene suur puhang esines Bukarestis 1996-1997. aa. Lääne-Niiluse viirusepalaviku haigusejuhte on viimasel aastakümnel esinenud Tsehhi Vabariigis, Ungaris, Rumeenias, Prantsusmaal, Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Portugalis, Türgis, Israelis ja Venemaal (Volgogradi, Voroneži, Astrahani ja Rostovi oblastites, Krasnodari krais ning Kalmõkia Vabariigis).
Eestis ei ole Lääne-Niiluse viirusepalavikku esinenud.

Haigusetekitaja
Haigusetekitajaks on flaviviiruste hulka kuuluv Lääne-Niiluse viirus, mis on antigeenselt koostiselt sarnane Jaapani entsefaliidi viirusega. Viirusel on kaks geneetilist varianti: viiruse esimene variant on levinud Aafrikas, Lähis-Idas, Euroopas ja Põhja-Ameerikas ning see põhjustab ulatuslikke puhanguid; viiruse teine variant on levinud peamiselt Aafrikas, kuid on juba imporditud ka Euroopasse – see on põhjustanud haigestumist Ungaris, Rumeenias ja Kreekas. Viirused ringlevad Culex spp sääskede ja lindude vahel. Inimesed ja muud imetajad (eeskätt hobused) satuvad sellesse ringlusse juhuslikult.

Nakkuseallikas
Viiruste põhireservuaariks on linnud.Talveperioodil säilivad viirused Culex spp sääskede organismis. Nakatunud inimene ei ole nakkuseallikaks teistele inimestele.

Haigusetekitaja levikuteed
Inimene nakatub eeskätt Culex spp sääskede ründe/hammustuse tagajärjel. Viirusi võivad levitada ka muud sääseliigid. Venemaal ja Aasias on avastatud ka Lääne-Niiluse viirusi kandvaid puuke, kuid nende tähtsus viiruse levitajatena ei ole selge. Viirusi võivad suurtel maa-aladel ja pikkade vahemaade taha levitada rändlinnud. Lääne-Niiluse viirused võivad levida vereülekannete ja siirdeelundite kaudu.ning intrauteriinselt emalt lootele.

Lõimetuseperiood
Inkubatsiooniperioodi pikkus on 3-14 päeva.

Haigusenähud
Enamik juhtudest (80%) kulgeb haigusenähtudeta. Kliiniliselt väljendunud haigusejuhud kulgevad kerges haigusevormis järgmiste haigusetunnustega: gripi-sarnased nähud, palavik, pea- ja lihasevalu, isutus, nõrkus, iiveldus, oksendamine, lümfinäärmete suurenemine. Vahel ilmub pea, kere, käte ja jalgade nahale punetav täpilis-sõlmeline lööve. Vireemia esineb lühiajaliselt haiguse algul. Kerge haigusevorm lõpeb paranemisega 3-6 päeva jooksul. Rasketel haigusejuhtudel tekib entsefaliit, meningo-entsefaliit või meningiit ning müokardiit, pankreatiit ja hepatiit. Entsefaliidi või meningiidi tekkesagedus on olnud 1 juht 140-320 haigusejuhu kohta. Raske haigusevormi korral võib suremus olla 4-14% ning vanemaealistel haigetel 15-29%.

Diagnostika
Kliiniline diagnoos peab olema kinnitatud laboratoorsete ja epidemioloogiliste uuringute tulemustega.
Laboratoorsete uuringute andmed on: viiruse IgM antikehade tuvastamine liikvoris või seerumis (ristreaktsiooni välistamiseks tuleb teha paralleeltest mõne sarnase flaviviiruse antigeeniga); IgM antikehade kõrge tiitri ja IgG antikehade esinemine, mis on kinnitatud neutralisatsioonitestiga; positiivne RT-PCR testi tulemus verest või liikvorist või viiruse isoleerimine verest või liikvorist.
Epidemioloogiliste uuringute andmed on: haigestunud inimese viibimine Lääne-Niiluse viirusepalaviku enzootilise leviku (lindudel või hobustel) piirkonnas ja sääsehammustus seal või võimalik nakatumine intrauteriinselt haigelt emalt lootele, vereülekandega või elundisiirdamise kaudu.

Ennetamine
Lääne-Niiluse viiruspalavikku nakatumise ennetamise meetmed on:
1) sääsehammustuste vältimine Lääne-Niiluse viirusepalaviku enzootilise leviku piirkonnas viibimisel;
2) doonorivere uurimine RT-PCR testiga isikutel, kes on viibinud Lääne-Niiluse viiruse enzootilise leviku või puhangu piirkonnas ja/või doonorivere võtmise katkestamine 28 päevaks alates riskipiirkonnast lahkumisest ning haigusenähtude puudumisel selle aja jooksul;
3) epidemioloogiliste andmete olemasolul elundidoonori või elundi biopsiamaterjali laboratoorne uurimine võimaliku nakatumise kohta.

 
Viimati uuendatud:  esmaspäev, 17 juuli 2017 10:46