Koolera

Koolera (inglise keeles Cholera) on üks vanadest ja hästi tuntud nakkustest, mis kuulub eriti ohtlike nakkushaiguste hulka. Koolera endeemilised levialad asuvad eeskätt Aafrikas (76%), Kesk- ja Lõuna-Ameerikas (17%) ja Lõuna-Aasias (7%). Haiguse epideemiline levik on otseselt seotud koolera tekitajatega saastunud joogivee ja toiduainete tarbimise ning halbade hügieeni tingimustes viibimisega. Koolera puhangud on väga sageli seotud sõja või loodusõnnetustega (sh üleujutusega, maavärinaga). Euroopa riikides registreeritakse perioodiliselt sissetoodud koolerajuhte. 1993.a. registreeriti Eestis (Ida-Virumaal) kaks Türgist imporditud koolera juhtu. 

Haigustekitaja

Koolera tekitajaks on koolera vibrioon (Vibrio cholerae), kuid ainult kahele serogrupile 01 ja 0139 on iseloomulik epideemiline levik. Serogruppi 01 kuulub kaks erinevat biotüüpi – klassikaline ja El Tor biotüüp. Koolera vibrioonid on aeroobsed mikroobid, mis on väliskeskkonnas küllalt püsivad - nad võivad pikemat aega säilida jõe- või merevees, mis on saastunud inimeste eritistega. 

Nakkusallikad

Nakkusallikas on haige inimene või vibrioonikandja. Paljudel nakatunud inimestel (kuni 70%) esinevad kerged haigusnähud või ei esine sümptomeid üldse (jäävad asümptomaatilisteks). Asümptomaatiline vibriokandja on tavaliselt nakkusohtlik 7-14 päeva jooksul. Pikaajaline viibriooni kandlus kujuneb harva. 

Leviku teed

Haigus levib kõige sagedamini saastunud joogivee ja toidu tarbimisel. Sageli esinevad rühmaviisilised haigusjuhud, mis on seotud toore või väheküpsetatud mereandide tarbimisega. Nakatumine võib toimuda ka saastunud käte või esemete kaudu ning kärbsete vahendusel. 

Inkubatsiooniperiood

Koolera inkubatsiooniperiood on 1-5 päeva, tavaliselt 2-3 päeva. 

Kliiniline pilt

Haigus algab kõhulahtisusega, roe on alguses vesivedel, kuid mõne tunni möödumisel muutub riisitummi-taoliseks hallikasvalgeks vedelikuks. Haige hakkab oksendama, kusjuures sageli eelnevat iiveldust ei esine. Oksendamine taandub sageli 18 tunni pärast, kuid kõhulahtisus võib kesta pikemat aega. Kõhulahtisuse ja oksendamise tulemusena kaotab patsient palju vedelikku, tal on tugev janu, kuid jook oksendatakse välja. Lühikese aja jooksul kaotab organism palju vett ja mineraalsooli, mille tulemuseks on dehüdratatsiooni teke. Raskematel juhtudel võib vedeliku kadu olla kuni liiter tunnis. Tugeva vedelikukao tulemusena võib kehatemperatuur ja vererõhk langeda, tekivad toonilised krambid. Vedeleku puudusel kudede maht väheneb, nahk kootub ning tekivad nn „pesunaise käed“, limakestad muutuvad kuivadeks, uriini maht väheneb. Veri muutub viskoossemaks, mille tõttu südame koormus suureneb. Seetõttu tekivad ka mikrotsirkulatsiooni häired, mis viivad kudede hapnikuvaeguse ja sellest tuleneva metaboolse atsidoosi kujunemisele. Lisanduvad ka elektrolüütide kaost tingitud sümptomid, eelkõige hüpokaleemia tunnused (lihasnõrkus, südametegevuse häired, kõhupuhitus sooleperistaltika nõrgenemisest tingitud). Seisundi süvenedes kujuneb välja hüpovoleemiline šokk. 

Diagnostika

Koolerat diagnoositakse epidemioloogilise anamneesi, haiguspildi ja laboriuuringute alusel. Bakterioloogiliseks analüüsiks võetakse rooja ja oksemase enne antibiootikumi ravi alustamist. 

Ennetamine

Koolera levimist ei saa peatada, takistades inimeste reisimist või vaktsineerimise nõudest. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovitustel ei nõua riigid ametlikult kohustuslikku koolera vastast vaktsineerimist, kuid on soovitatav vaktsineerida ennast 3 nädalat enne nende piirkondade külastamist, kus esineb V.cholerae serorühma 01 põhjustatud puhang. Epideemia ajal ei korraldata elanike massvaktsineerimist. Nakatumisriski olemasolul tuleks seda teha ennetavalt. Kindlasti on vajalik kvaliteetse joogivee ja ohutu toiduainete tarbimine ning isikliku hügieenimeetmete (sh käte pesemine) täitmine. 

 
Viimati uuendatud:  reede, 14 juuli 2017 14:16