Epstein-Barr’i viirusnakkus

Epstein-Barr’i viirus ja viirusenakkuse vormid
Epstein-Barr’i viirus on B-lümfotsüüdi parasiit, mis põhjustab infektsioosset mononukleoosi. Seda seostatakse ka mitmete kasvajaliste haigustega - endeemiline Burkitti lümfoom, Hodgkini tõbi, nasofarüngeaalne kartsinoom, B-rakuline lümfoom. Viirusega on kokku puutunud üle 90% inimestest enne täiskasvanuikka jõudmist. Epstein-Barr’i viirus paljuneb neelu limaskesta rakkudes ning levib sülje vahendusel. 

Epstein-Barr’i viiruse poolt põhjustatavad haigused sõltuvad immuunsüsteemi seisundist:

  • üliaktiivse immuunvastuse korral tekib infektsioosne mononukleoos
  • liialt nõrga immuunvastuse korral tekib lümfoom.

Viirus säilib latentses olekus B-lümfotsüütides. Latentsus jaguneb kolme liiki:
1) esimene tüüp on iseloomulik Burkitt’i lümfoomile, mille korral esineb ainult Epstein-Barr’i viirusekodeeritud tuuma-antigeeni (EBNA-1) ekspressioon;
2) teine tüüp on iseloomulik ninaneelu kartsinoomile, mille korral on lisaks EBNA-1-le ekspresseeritud ka rakumembraani latentsed valgud LMP-1, LMP-2A ja LMP-2B;
3) kolmas tüüp on iseloomulik immuunpuudulikkusega isikutel esinevale lümfoproliferatiivsele haigusele, mille korral on ekspresseeritud viis EBNA-t ja kolm LMP-d.

Haigusnähud
Haigus võib olla erineva raskusastmega või isegi asümptomaatilne. Võib esineda kõrge palavik, iiveldus, väga valulik farüngiit, lümfadenopaatia, vahel hepatosplenomegaalia, võib esineda ka löövet. Vahel võib peamine kaebus olla väsimus. Vahel võib esineda neuroloogilistest häiretest, kõritursest või põrnaruptuurist tingitud tõsiseid komplikatsioone. Lastel on haiguse kulg palju kergem kui täiskasvanutel, sageli subkliiniline.

Mõnel inimesel tekib tsükliline korduv haigus. Haigusepisoodide ajal esineb krooniline väsimus, kerge palavik, peavalu, kurguvalu. Epstein-Barr’i viirusenakkuse taasaktiveerumise täpne mehhanism ei ole selge.

Diagnostika
Sageli piisab diagnoosimiseks kliinilistest sümptomitest. Haigete veres esineb lümfotsütoos, mononukleaarid moodustavad 60-70% leukotsüütidest. Iseloomulik on ka atüüpiliste lümfotsüütide esinemine. 

Suurema diagnostilise väärtusega on Epstein-Barr’i viiruse IgM või IgG antikehade tuvastamine liikvoris. Viiruse DNA kadumine liikvorist närvisüsteemi haiguse paranemisprotsessis enne leukotsüütide arvu langust liikvoris kinnitab seda, et neuroinfektsiooni põhjuseks oli Epstein-Barr’i viiruse tungimine kesknärvisüsteemi.

Epstein-Barr’i viirusliku etioloogiaga kesknärvisüsteemi lümfoomid esinevad harva immuunpuudulikkuseta inimestel, kuid immuunpuudulikkusega isikutel, sealhulgas elundi-transplantatsiooni järgse immuunpuudulikkuse foonil võib Epstein- Barr’i viirus käivitada lümfoproliferatiivse protsessi.

Epstein-Barr’i-viirusenakkuse ravi
Epstein-Barr’i-viirusenakkuse põhjuslik ravi puudub. Samuti ei ole selle viiruse vastu vaktsiini. Viiruse lai levimus ja asümptomaatiline kandlus teevad nakkuse piiramise raskeks. Infektsioon tekitab eluaegse immuunsuse, seetõttu on parim vahend infektsioosse mononukleoosi vältimiseks nakatumine varajases eas, kuna lastel on haigus palju kergem kui täiskasvanutel.

 
Viimati uuendatud:  teisipäev, 6 juuni 2017 15:07