Drakunkuliaas

Drakunkuliaas ehk Guinea ümarusstõbi on levinud Aafrikas Sahaara-tagustes maades ja eeskätt Ghanas, Malis, Nigeris, Nigeerias ja Sudaanis. Seda on esinenud ka Lähis-Ida ja India poolsaare maades. 

Haigustekitaja
Drakunkuliaasi tekitajaks on nematood ehk ümaruss Dracunculus medinensis.

Nakkusallikas
Nakkusallikaks on nakatunud inimene.

Levimine
Emane ümaruss eritab vastsed mageveekogusse, kus koorikloomad Cyclops nendest toituvad. Inimene nakatub pisikesi kooriloomi sisaldavat vett juues. Vastsed vabanevad koorikloomast nakatunud inimese maos ja läbi kaksteistsõrmiksoole seina tungivad teistesse siseelunditesse, kus nad arenevad täiskasvanud isenditeks. Vastsed muutuvad koorikloomas inimesi nakatavateks isenditeks 12-14 päevaga. Täiskasvanud emased ümarussid on 60-100 cm pikad. Viimased levivad inimese organismis peamiselt jalgade nahaaluses koes.

Peiteaeg
Lõimetusperioodi pikkuseks on umbes 12 kuud.

Haigusnähud
Kui emane ümaruss hakkab eritama vastseid, ilmuvad jala nahale villid, millega kaasneb sügelemine ja põletustunne. Üldnähtudest esineb palavik, iiveldus ja oksendamine, kõhulahtisus, hingeldamine ning tekib nõgesetõve lööve. Pärast villi lõhkemist on haavandis näha ümarusse; see hakkab eritama vastseid kohe, kui inimene astub jalgadega magevette. Tüsistustena võivad tekkida bakternakkused, mille tagajärjel võivad tabatud alajäsemel tekkida artriit, sünoviit, anküloos ja kontraktuurid. Haigus võib olla eluohtlik. Pärast haiguse läbipõdemist immuunsust ei teki, mistõttu inimene võib korduvalt nakatuda. Drakunkuliaasi endeemilistes maades on tüsistuseks olnud ka teetanus.

Ennetamine
Drakunkuliaasi endeemilistes maades viibimisel tuleb juua ainult ohutut joogivett, mitte hankida seda lahtistest veekogudest ning vajadusel filtreerida seda läbi tiheda (100 μm) riide.

 
Viimati uuendatud:  neljapäev, 27 juuli 2017 14:59