D-viirushepatiit

D-viirushepatiit on levinud kogu maailmas endeemilises või epideemilises vormis koos B-viirushepatiidiga. 

Haigustekitaja
D-hepatiidi tekitaja on viirus, mis omab HBsAg kesta ja sisemist delta-antigeeni. Dhepatiidi viirus ei nakata rakke iseseisvalt, vaid koos B-hepatiidi viirusega (Bhepatiidi viirus abistab D-hepatiidi viirust paljunemisel). 

D-hepatiidi viirusel on kolm genotüüpi:
I genotüüp on maailmas domineerivalt levinud viiruse variant, 
II genotüüp on levinud Jaapanis ja Taiwanil 
III genotüüp – Brasiilias Amazonase vesikonnas, kus see põhjustab raskekujulist hepatiiti.

Nakkusallikas
D-viirushepatiidi nakkusallikaks on haige inimene. Haige inimese veri on nakkusohtlik enne ägeda haigusperioodi algust, selle jooksul ning kroonilise nakkusekandluse ajal.

Levimine
D-hepatiidi viirused levivad:
a) vere ja muude kehavedelikega,
b) saastunud süstalde, nõelte ja meditsiini-instrumentidega, 
c) sugulisel teel
d) kokkupuutel HBsAg kandjatega.

Peiteaeg
D-viirushepatiidi lõimetuseperiood on 2-8 nädalat.

Haigusnähud
D-viirushepatiidi haigusenähud on analoogsed B-hepatiidi haigusenähtudega. Äge Dhepatiit esineb samaaegselt B-hepatiidiga, kuid võib esineda ka superinfektsioonina kroonilise B-hepatiidi haigetel. Sel juhul võib seda ekslikult pidada kroonilise Bhepatiidi ägenemiseks ning kliiniliselt võib see avalduda fulminantse hepatiidina.

Ennetamine
Inimeste vaktsineerimine B-viirushepatiidi vastu kaitseb neid ka D-hepatiidi viirusega nakatumise vastu. B-hepatiidi vaktsiin ja immuunglobuliin ei kaitse kroonilist Bhepatiiti põdevat inimest D-hepatiiti nakatumise eest. D-hepatiidi ennetusmeetmed on analoogsed B-hepatiidi ennetusmeetmetega (näiteks seksuaalse riskikäitumise ja süstalde-nõelte korduvkasutamise vältimine).

 
Viimati uuendatud:  neljapäev, 27 juuli 2017 14:59