Babesioos

Etioloogia
Babesioosi tekitajaks on punastes verelibledes paljunev protozoa-parasiit Babesia. Tuntud on üle saja Babesia liigi, millest inimpatogeensetena on Euroopas levinud Babesia divergens ja Põhja-Ameerikas Babesia microti.

Levik
Babesioos on levinud kõikjal maailmas. Euroopas on babesioosi avastatud Prantsusmaal, Saksamaal, Iirimaal, Shotimaal, Serbias, Montenegros, Sloveenias, Hispaanias, Venemaal ja Rootsis. On andmeid selle haigustekitaja levikust ka Soomes.

Loodus-peremehed
Euroopas levinud Babesia divergens’i peremeesorganismideks on veised ja närilised, kelle organismis kulgeb parasiidi elutsükkel. Parasiidi-kandjalt loomalt verd imedes, satuvad Babesia gameedid puugi organismi, paljunevad tema sooles ning moodustunud ookineedid tungivad puugi süljenäärmesse, kus tekivad sporozoidid. Viimased on juba nakatamisvõimelised ning kui puuk imeb inimese verd Babesia sporozoidi-staadiumis, siis nakatab ta inimese; sporozoidid tungivad inimese erütrotsüütidesse, kus algab nende paljunemine. Babesia paljunemise selles faasis ilmnevad nakatunud inimesel haigusnähud. Babesiad võivad puugilt-puugile edasi kanduda transovariaalsel teel, mistõttu parasiidid võivad olla nakatunud ka ilma verd imemata.

Haigustekitajate siirutajad
Euroopas levitavad haigustekitajaid põhiliselt puugid Ixodes ricinus ja tõenäoliselt ka Ixodes persulcatus. Asümptomaatiliselt babesia-kandjalt veredoonorilt võivad haigustekitajad üle kanduda vereretsipiendile. Üksikjuhtudel on tuvastatud haigustekitajate levimine ka emalt lootele.

Peiteaeg
Inkubatsiooniperiood kestab üks kuni kaheksa nädalat. Asümptomaatiline parasiteemia võib kesta kuid ja enam kui aasta pärast nakatumist. Vereülekandejärgne peiteaeg on 6 kuni 9 nädalat. Asümpomaatiline nakatunud veredoonor võib olla nakatamisohtlik kuni 12 kuud.

Vastuvõtlikkus
Inimeste vastuvõtlikkus haigustekitajatele on üldine; suurema vastuvõtlikkusega on immuunpuudulikkusega ja aspleeniaga inimesed.

Haiguspilt
Babesioosi haigusnähud on mittespetsiifilised: gripisarnane algus palaviku, külmavärinate, pea-, lihas- ja liigesvaluga, esineb ka iiveldus, oksendamine, kõhuvalu ning vahel ka petehiaalne lööve; hemolüütilise aneemia tagajärjel tekib kollasus. Maksa transaminaaside AST ja ALT tase on tõusnud. Küllalt sageli esineb asümptomaatilist haigusvormi, mil parasiteemia võib kesta kuid ja aastaid. Seganakkus koos puukborrelioosi, puukentsefaliidi või anaplasmoosiga süvendab haigusnähtusid.

Diagnostika
Etioloogilise diagnoosi saab välja panna ainult laboriuuringu tulemusena. Selleks kasutatakse vere äigepreparaadi uuringut (analoogselt malaaria-plasmoodiumi uuringuga); isikutel, kes on viibinud malaaria-endeemilistes piirkondades, tuleb diferentsiaaldiagnostiliselt arvestada eristamist malaaria-tekitajast (eeskätt Plasmodium falciparum’ist). Teistest laborimeetoditest kasutatakse IFA, PCR ja tekitaja isoleerimist katseloomal ning seroloogilistest meetoditest ELISA-t.

Ravi
Babesioosi ravis on kasutatud mitmeid ravimikombinatsioone, sest Babesiad alluvad suhteliselt halvasti ravile: klindamütsiin+kviniin, azitromütsiin üksi või koos kviniini või klindamütsiiniga ning doksütsükliin. Klindamütsiini ja kviniini mittetaluvuse korral on nende asendajana kasutatud atovakvooni. Efektiivne on olnud ka pentamidiin koos trimetoprimsulfametoksasooliga. Koos kemoteraapiaga on kasutatud verevahetusravi parasiteemia vähendamise ja nakatunud punaliblede eemaldamise eesmärgil. Vereülekande-tekkelise babesioosi ennetamiseks tuleb keelata vere võtmine nendelt doonoritelt, kellel puukide aktiivsuse perioodil aprillist-septembri lõpuni on kaks kuud enne vereloovutamist esinenud palavik või keda on rünnanud puuk.

 
Viimati uuendatud:  neljapäev, 27 juuli 2017 14:50