AIDS ja HIV

Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS) ja inimese immuunpuudulikkuse viirusnakkus (HIV)

Omandatud immuunpuudulikkuse sündroom (AIDS) muutus arstide ja teadlaste huviobjektiks 1981. aastal Ameerika Ühendriikides, mil esmakordselt diagnoositi inimestel raku-immuunsuse puudulikkusega kulgev haigus. Viited analoogse haiguse esinemise kohta pärinevad 1970-datest aastatest Aafrikast, Põhja- ja Kesk-Ameerikast ning Euroopast. Tänaseks on AIDS ja HIVnakkus kogu maailmas pandeemiliselt leviv nakkushaigus.

Haigusetekitaja
Haigusetekitajaks on retroviiruste hulka kuuluv inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV), millel on kaks erinevat seroloogilist, kuid ühesuguste epidemioloogiliste omadustega tüüpi – HIV-1 ja HIV-2. Mõlemal viirusel on erinevad genotüübid: HIV-1 on domineerivalt levinud kogu maailmas ja HIV-2 on levinud põhiliselt Lääne-Aafrikas, kust seda on reisijate poolt viidud maailma erinevatesse piirkondadesse. HIV-2 on väiksema patogeensusega, haiguse aeglasema progresseerumisega ja harvem emalt-lootele leviv viirus.

Nakkuseallikas
Nakkuseallikaks on nakatunud inimene. Nakatunud isiku nakkusohtliku perioodi kestvus ei ole täpselt teada – tõenäoliselt algab see HIVnakkuse haigusenähtude ilmumisel (esimestel kuudel on nakatamiseoht suurim) ja kestab ravimata haigetel eluaeg.

Haigusetekitajate levimine
Haigusetekitajad levivad nakatunud inimeselt tervetele:

  1. vere, seemnevedeliku ja tupeeritisega ,
  2. verega (viirustega) saastunud süstalde ja nõeltega,
  3. sugulise kokkupuute teel,
  4. nakatunud emalt lootele 15-35% sagedusega
  5. doonorivere ja elunditransplantaatidega.

Viirusi on leitud ka süljes, pisarates, uriinis ja bronhisekreedis, kuid nende ülekandmisega seotud haigusejuhte ei ole tuvastatud. Suurima ohtlikkusega on haigusenähtudeta HI-viiruse-eritajad.

HIV-nakkuse riskirühma kuuluvad:

  1. kaitsmata seksi harrastavad isikud,
  2. meestega seksivad mehed,
  3. süstivad narkomaanid,
  4. nakatunud ema loode ja vastsündinu,
  5. sugulisel teel levivaid haigusi põdevad isikud 
  6. tervishoiutöötajad (kokkupuutel HIV-positiivse isiku verega on nakatumise tõenäosus 0,5%).

Latentse tuberkuloosiga isikutel, kes nakatuvad HIV-ga, on kliiniliselt väljendunud tuberkuloosi kujunemise tõenäosus eluajal 6-8 korda suurem võrreldes HIV-ga mittenakatunud isikutega.

Peiteperiood
Peiteperioodi pikkuseks on üks kuni kolm kuud ja AIDS-i staadiumi kujunemiseni antiretroviiruse ravita isikutel 1-15 aastat. Isikutel, kes nakatuvad noores eas, on nakkuse progresseerumine AIDS-i staadiumi pikem võrreldes isikutega, kes nakatuvad vanemas eas.

Haigusnähud
Neli nädalat kuni kolm kuud pärast HIV-ga nakatumist kujuneb nakatunud isikul üks kuni kaks nädalat kestev HIV-nakkuse äge faas ehk mononukleoosi-sarnane haigestumine – palavik, lümfisõlmede ja põrna suurenemine, leetrite-sarnane lööve, leukopeenia, mille nähud mööduvad. Sellele järgneb kuid või aastaid kestev haigusenähtudeta periood, mil immuunsüsteemi talitlus järk-järgult kahjustub. Nelja kuni kaheksa aasta möödumisel aktiveerub HIV-nakkuseprotsess ning taasilmuvad haigusenähud – soor, suuõõne karvleukoplaakia, trombotsütopeenia, kaalulangus, nõrkus, kestev palavik, krooniline kõhulahtisus ning võivad lisanduda bakternakkused.

HIV-nakkuse äge staadium kestab viiruse tungimisest organismi/verre (mis ligikaudu vastab nakatumisele) kuni HIV-antikehade ilmumiseni verre. Selles staadiumis tekivad 40-80%-l nakatunud isikutest ülalnimetatud mittespetsiifilised haigusenähud (palavik, lümfisõlmede suurenemine jm), mis püsivad 1-2 nädalat. Nakkuse ägedat staadiumi on raske kindlaks teha, sest tavaliselt ei ole teada nakatumise aeg/päev. Ägedas staadiumis on viiruste kontsentratsioon veres (ehk viirusekoormus) kõrge, mistõttu on ka viiruste levitamise ehk nakatumise oht suur. Ägeda nakkuse staadiumis ja sellele järgnevate kuude jooksul võib CD4+ T-lümfotsüütide arv ajutiselt langeda.

Ägeda HIV-nakkuse laboratoorse diagnoosimise kriteerium on järgmine:

  • positiivne HIV nukleiinhappe testi (PCR) või HIV p24 antigeeni testi tulemus ja
  • negatiivne HIV-antikeha testi tulemus.

HIV-nakkuseprotsess jaguneb progresseerumise immunoloogiliste näitajate alusel kolme staadiumi.

I staadiumi iseloomustavad järgmised näitajad:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on 500 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust 29%.

II staadiumi näitajad on järgmised:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on 200-499 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust 14% (WHO soovitus on 15%) kuni 28%.

III staadiumi näitajad on järgmised:
CD4+ T-lümfotsüütide arv on alla 200 mm3 või CD4+ T-lümfotsüüte on lümfotsüütide üldarvust alla 14(15)%.
Kolmanda staadiumi saabumisega on nakkusprotsessi progresseerumine jõudnud AIDS-i ehk immuunpuudulikkuse sündroomi staadiumi, mis ravita haigusjuhtudel kujuneb 90% haigetel.

Immuunpuudulikkuse foonil tekivad haigel mitmed oportunistlikud nakkused (näiteks pneumokoki-nakkus, Pneumocystis jirovecii pneumoonia ja muud bakter-pneumooniad, tuberkuloos, soolenakkused, seenhaigused jm) või pahaloomulised kasvajad.

Nakkusprotsessi progresseerumise ja ravi tulemuslikkuse hindamiseks kasutatakse viirusekoormuse (HI-viiruse RNA) määramist ja HIV-nakkuse raskusastme hindamiseks kasutatakse CD4+ T-abistaja-rakkude (T-lümfotsüütide) üldarvu või nende protsendi määramist lümfotsüütide üldarvust. Värske HIV-nakatumise tuvastamiseks kasutatakse EIA ja HIV p24 antigeeni määramise testide erinevat tundlikkust – isik, kes annab positiivse vastuse tundlikule testile ja negatiivse vastuse vähem tundlikule testile, on tõenäoliselt hiljuti nakatunud.

Pärast HIV-ga nakatumist tekivad viiruse-antikehad 1-3 kuu jooksul. Nakatunud isikute avastamiseks kasutatakse seroloogilisi ehk antikehade määramise teste või viroloogilisi teste.

HIV-nakkuse laboratoorse diagnostika kriteeriumid on järgmised:

  • HIV-antikeha esmatesti (ELISA või EIA) positiivne tulemus, mis on täiendavalt kinnitatud tundlikuma HIV-antikeha testiga (Western blot või IFA testiga) või
  • järgmiste HIV-viroloogiliste testide positiivne tulemus:                     
           a) HIV nukleiinhappe (DNA või RNA) tuvastamine PCR testiga või
           b) HIV p24 antigeeni tuvastamine (neutralisatsiooni testiga) või
           c) HIV isoleerimine koekultuuril.

Laboratoorsed testid peavad olema tehtud patsiendi sama vereprooviga (seerumi või plasmaga) või erinevad vereproovid peavad olema võetud samal päeval.

HIV-nakkuse kinnitatud juht on isik, kes vastab HIV-nakkuse laboratoorse diagnostika kriteeriumidele. AIDS-i kinnitatud juht on patsient, kes vastab AIDS-i kliinilistele kriteeriumidele ja HIV-nakkuse laboratoorsetele kriteeriumidele.

Kasutatakse kahte uuringute korraldamise strateegiat, mille rakendamine sõltub HIV-nakkuse esinemise sagedusest elanikkonna seas:

        esimene strateegia on uurimine HIV-nakkuse seire eesmärgil:

  • kui HIV-nakkuse esinemise sagedus on üle 10%, tehakse uuritavale isikule üks test,
  • kui sagedus on alla 10%, tehakse vähemalt kaks testi;

        teine strateegia on uurimine diagnostika eesmärgil:

  • kui HIV-nakkuse esinemise sagedus on alla 10%, tehakse asümptomaatilistele isikutele kolm testi ja
  • kui sagedus on üle 10%, tehakse kaks testi.

HIV-nakkuse avastamiseks ajavahemikul pärast nakatumist ja enne viiruse-antikehade taseme tõusu (serokonversiooni) kasutatakse HIV p24 antigeeni määramist ja viiruse nukleiinhappe tuvastamist PCR-testiga. Kuna aknaperiood viiruse võimalikult varajase avastamise ja antikehade taseme tõusu (serokonversiooni) vahel on lühike (alla kahe nädala), siis on viiruse-antikehi määravate testide kasutamine väikese väärtusega HIV-nakkuse varajaseks avastamiseks. Ka HIVpositiivse ema vastsündinu uurimiseks ei ole need testid otstarbekohased, sest emalt lootele passiivselt edastatud anti-HIV antikehad põhjustavad anti-HIV EIA-testi valepositiivse tulemuse kuni 15-18 kuu vanustel väikelastel.

HIV-nakkuse ravimiseks kasutatakse antiretroviiruse-ravimeid; see väldib suure tõenäosusega haiguse progresseerumist AIDS-i staadiumini.

 
Viimati uuendatud:  kolmapäev, 7 juuni 2017 14:03