Joogivee terviseriskid

Radionukliidide sisaldus põhjavees on loodusliku päritoluga

Eestis nagu ka paljudes teistes Euroopa Liidu liimesriikides ammutatakse osa joogiveest põhjaveekogumitest, kus esineb looduslikke radionukliide. Risk haigestuda sellise vee joomise tagajärjel on väike.

Looduslikke radioaktiivseid aineid leidub meil Kambrium-Vendi põhjavees, mida kasutatakse joogiveena nii Harjumaa kui ka Lääne-Virumaa ja osaliselt Ida-Virumaa põhjapoolsemate piirkondades.

Eestis hakati Kambrium-Vendi põhjakihist joogivett laialdasemalt kasutama 50-ndatel aastatel, kuna see põhjavee kiht on väga hästi kaitstud pindmise reostuse eest ja hea keemilise koostisega. Joogivesi vastas kõikidele tolleaegsetele normidele.  

Radionukliide sisaldust põhjavees, kui ühte joogivee kvaliteedi indikaatoritest,  hakati määrama Eestis alates 1994. aastast ja nende alusel efektiivdoose arvutama 2001. aastast. Peamiselt on tegu raadium-226 ja raadium-228. Nii Maailma Terviseorganisatsiooni joogivee kvaliteedi juhendi soovituste kui ka Euroopa Liidu nõuete järgi on efektiivdoosi viitetase 0,1 mSv aastas.

2005. aastal tehti Kiirguskeskuse poolt Eestis esimene joogivee risikihindamine, millest selgus, et valdavas osas Kambrium-Vendi põhjavee kasutusalal pole nõue efektiivdoosi osas täidetud.

Viimase riskianalüüsi põhjal võime nentida, et enamike puurkaevude joogivees on  radionukliidide sisaldusest tulenev tervisekahjustus juhusliku iseloomuga ja vähetõenäoline. Riskianalüüs jätkub.

Joogiveest tulenevad terviseohud ja nende iseloomustus

(Väljavõte magistritööst)
© Leena Albreht,
 
Kaasaegseid teadmisi joogiveest põhjustatud terviseohtudest ja nende iseloomu kajastavad põhjalikult Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) juhised joogivee kvaliteedi kohta – Guidelines for drinking water quality (1996).
Monograafias toodud ohutuskriteeriumid on WHO liikmesriikidele soovituslikud ja liikmeriigid viivad neid ellu oma riigi seadustega.
 
Veest pärit haigused jagatakse WHO algatusel järgmisteks rühmadeks (Yassi jt, 2001):
1. Veega levivad haigused (waterborne diseases) – koolera; kõhulahtisustõbi (kampülobakter, düsenteeriabakter, rotaviirus, amöbiaas jt); paratüüfus ja teised analoogilised haigused; askaridoos; poliomüeliit; leptospiroos ja trihhotsefaloosne piuglastõbi;
2. Vee defitsiidiga seotud haigused (water-washed diseases) – trahhoom ehk silmamarjad; leismanioos;
3. Vees elavad haigustekitajad (water-based) – skistosomoos ehk kakssuulastõbi; drakunkuloos;
4. Veega seotud putukad – nakkuse ülekandjatest põhjustatud haigused (water-related diseases) – Aafrika trüpanosomoos ehk unitõbi; malaaria; filarioos ehk niitustõbi; onchoceriasis; Denge-palavik; kollapalavik ehk ikteroidtüüfus;
5. Vee pihustamisega seotud haigused (water-dispersed diseases) – Leegionäride tõbi, Pontiac-palavik.
 
On arvatud, et olmevee kättesaadavuse kindlustamine ja sanitaartingimuste parandamine võib vähendada haigestumiste arvu koolera, tüüfuse jne puhul 80–100%; trahhoomi, skistosomoosi jne puhul 60–70%, bakterite, amööbide jt soolepõletike ning kõhulahtisustõve puhul 40–50%.
 
Keemiliste ohutegurite puhul, mis pole reguleeritud õigusaktidega, juhindutakse lisaks ülalnimetatud WHO juhistele kemikaalidest tulenevaid terviseriske käsitlevatest rahvusvahelise kemikaaliohutuse programmi soovitustest, milles osaleb WHO (Environmental Health Criteria 170 (1994), 210(1999), 225 (2001), 228 (2002) jt).

 
Viimati uuendatud:  reede, 21 jaanuar 2011 09:50