Mineraalainete täpne tarve oleneb inimese soost, vanusest, füsioloogilisest seisundist, toitumise eripärast, elukeskkonnast, kehalisest aktiivsusest, elustiilist, haigustest ja paljust muust. Mineraalained ei asenda teisi toitaineid ning ükski nende hulgast ei asenda teist.

Üks põhilisi hädasid nüüdisajal on see, et olenevalt trendist kaldutakse mõnd makro- või mikromineraali sageli liigselt ülistama. Kindlasti on inimese põhiline mineraalainete allikas tasakaalustatud tahke ja vedel segatoit, mis sisaldab nii taimse kui ka loomse päritoluga toidukraami. Mitmetel põhjustel pole mineraalainete saamine tavaviisil igakord siiski piisav ning nii tuleb vahel kasutada lisaks ka vastavaid preparaate. Suvalisi soovitusi järgida ei tohi. Kestev meelevaldne mineraalainete tarbimine on ohtlik, sest enamasti on nende vajaliku ja ohutu päevakoguse vahe üsna õbluke.

Ülitähtis elementide nelik

Nende keemiliste elementide – süsiniku, vesiniku, hapniku ja lämmastiku- ühendid moodustavad põhiosa rakkude, kudede, organite ja lõpuks kogu keha koostisest.

Nii süsinikku, vesinikku kui ka hapnikku on kõikides orgaanilistes biomolekulides ja toitumisel nende omastamist ei normeerita. Esiteks saab neid elemente alati igasuguse toiduga, järelikult võib nende puudus tekkida vaid totaalsel nälgusel, kuid ka siis suudab organism varusid kasutades puudujääki teatud piirini edukalt kompenseerida.

Lämmastikuühendite tarbimisel pole kindlaid norme. Kogu aeg normaalselt sööv inimene saab vajaliku koguse lämmastikku kätte. Lämmastikku annab toitujale nii loomset kui ka taimset päritolu valgurikas toit. Taimsetest toiduainetest sisaldavad rohkesti valke kaunviljad ja nendest tehtud jahutooted. Loomsetest toiduainetest on valgu- ja seega ka lämmastikurikkamad munad, piim ja piimatooted, liha ja lihatooted ning kalad.

 Hädavajalikud makrobioelemendid
 Hädavajalikud mikrobioelemendid