» Uudised
27.07.18 16:54

Pirita, Harku ja Kakumäe randades heisatakse sinivetika tõttu kollane lipp

Pirita, Harku järve ja Kakumäe randades heisatakse sinivetikate tõttu kollane lipp, mille kohaselt vastutab vettemineku tagajärgede eest supleja.

23. juulil võetud proovide kohaselt oli kõigis kolmes supelrannas võrreldes 10. juuliga suurenenud potentsiaalselt ohtlike liikide biomass ja osakaal.  

Pirita ranna proovis oli kolme sinivetika liigi Aphanizomenon floaquae, Nodularia spumigena ja Dolichospermum spp kogubiomass tõusnud 2,77 milligrammini 1 liitri vee kohta. Hepato- ja neurotoksilist sinivetikat Dolichospermum leidus vees 1,09 mg/l, samuti esineb vees sinivetikat N. spumigena.

Harku järve ranna proovis oli potentsiaalselt ohtlikest enim liiki Microcystis wesenbergii, mille sisaldus vees oli 0,96 mg/l. Koos sama perekonna teiste liikidega M. aeruginosa ja M. viridis oli nende kogubiomass  kahe nädalaga ühes liitris vees kasvanud 0,9 milligrammilt 1,25 milligrammile. Samas leiti ka perekonna Dolichospermum liike, mille sisaldus vees jäi suurusjärku 0,22 mg/l. Võrreldes sinivetikatega esines järves kordades rohkem tavapäraseid rohevetikad.

Kakumäe rannas võetud proovis esines sinivetikaid vähesel määral, olles kolme liigi kogubiomassina kokku 0,33 mg/l.

Sinivetika tugevaks õitsenguks peetakse olukorda, kus vetika biomassi sisaldus suplusvees ületab 1 milligrammi liitri kohta, õitsengu alguseks peetakse sama näitaja kerkimist üle 0,5.

Sinivetikate hooajal tuleb suplejatel ohutu supluskogemuse kindlustamiseks enne vette minekut vee puhtuses veenduda – sinivetikast annab märku nii kopitanud lõhn, roheliseks värvunud kaldaäär kui kollakas-rohelises vees hõljuvad väikesed helbed, mis vette pistetud oksal püsima ei jää.

Inimene võib sinivetikate toksiinidest mürgistuse saada peamiselt sinivetikarikast vett juues. Sellise vee neelamisel on täiskasvanutel harva tõsist mürgistust esinenud, eelkõige on ohustatud väikesed lapsed, vanemad inimesed ja koduloomad. Koertel piisab mürgistuse saamiseks karva lakkumisest peale sinivetikaid sisaldavas vees ujumist. Sinivetikamürgituse sümptomid võivad sarnaneda tavalise gripi omadega, esineda võib naha ja silmade punetus, halb enesetunne ja kõhulahtisus, palavik, nohu ja köha, lihasevalud, huulte kipitamine ja pragunemine ning tasakaaluhäired.

Mürgistuse vältimiseks ei tohi saunaveeks, söögi tegemiseks ega joomiseks kasutada sinivetikaid sisaldavat vett, sest vetika toksiinid ei lagune isegi keetmisel. Sinivetikaid sisaldavat vett ei tohiks kasutada ka taimede kastmiseks. Pärast suplust tuleb end kindlasti puhta vee ja seebiga pesta. Mürgistuskahtluse korral tuleks pöörduda kas oma perearsti poole või helistada terviseameti mürgistusteabekeskuse ööpäevaringsele infoliinile 16 662.

Sinivetikad ehk tsüanobakterid on maailmas laialt levinud – neid leidub kõikjal veekogudes ja mujal ning neil on nii vetikatele kui bakteritele iseloomulikke jooni. Sinivetikate hõimkond sisaldab umbes 150 perekonda ja 2000 liiki, Eestis on praeguseks määratud ligi 400 liiki sinivetikaid.  Selleks, et sinivetikad hakkaksid vohama, on vaja eelkõige sooja ja toitainete rikast vett ning sooje ja tuulevaikseid ilmu.

Eesti rannikumeres esinevad sinivetikate õitsengud eelkõige Soome lahes ja Väinamere piirkonnas. Avamerel esinevad õitsengud suurte pinnakogumitena, nende jõudmine supelrandadesse sõltub tuule tugevusest ja suunast. Satelliidipiltide põhjal on suuremad sinivetikakogumid koondunud praegu Läänemere avaossa Hiiumaast põhja poole.