Esita küsimus

Vastuse antud küsimusele annab paljuski Nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse § 13 lõige 1, mis ütleb: „Tööandja on kohustatud nõudma töötajalt enne tööle asumist kirjalikku tervisetõendit nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse tähenduses ning saatma töötaja vastavalt
riskihindamise tulemustele korrapärasele tervisekontrollile, sealhulgas iga kahe aasta järel kopsude röntgenuuringule, järgmised isikud:
1) toitu ja joogivett käitlevad töötajad ning oma tööülesannete tõttu toiduga või selle käitlemisvahenditega kokku puutuvad töötajad, samuti toidu käitlemisruume puhastavad töötajad;
2) õpetajad ja kasvatajad ning teised töökohustuste tõttu laste ja noorukitega vahetult kokku puutuvad töötajad;
3) patsiendi, hooldatava või abivajajaga vahetult kokku puutuvad tervishoiu-, hoolekande- ja päästetöötajad;
4) majutusasutuste, ujumis- ja basseiniteenuste ning ilu- ja isikuteenuste osutamisega vahetult kokku puutuvad teenindustöötajad;
5) ravimite valmistajad, pakkijad ja müüjad;
6) vahistatu või kinnipeetavaga vahetult töökohustuste tõttu kokku puutuvad politsei- ja vanglatöötajad;
7) käesoleva lõike punktides 1–6 loetletud tegevusaladel praktikat sooritavad või täienduskoolituses osalevad õpilased, üliõpilased ja töötajad. „
Nakkushaiguste kontrolli teeb perearst või nakkushaigusi raviv eriarst. Selleks tuleb pöörduda nende poole vastava palvega. Enamasti pöördutakse väiksema visiiditasu tõttu perearsti poole. Eriarsti juurde pöördumiseks ei ole saatekiri vajalik. Kontrolli tulemusel täidetava tervisetõendi vormi sätestab Sotsiaalministri 29. jaanuari 2007. a määrus nr 13 „Tervisetõendi vormi kehtestamine tervisekontrolli läbimise kohta nakkushaiguste suhtes”.
Kui tööandja ei nõustu töötajale töötamisele eelnevat tervisekontrolli maksumust kompenseerima, teeb seda töötaja ise. Edaspidised tervisekontrollid, ka eelpool kirjeldatud iga kahe aasta tagune kopsude röntgenuuring, on käsitletavad tervisekontrollidena töötervishoiu ja tööohutuse seaduse tähenduses ning need peaks kompenseerima tööandja.

Antud aspekti reguleerib Eesti seadusandluses Vabariigi Valitsuse 15. novembri 2000. a määrus nr 362 „Kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded 1” § 3 lõige 6, mis ütleb „Kui lõike 5 punktis 1 nimetatud kontrollil selgub, et töötaja nägemisteravus on vähenenud, peab tööandja § 3 lõike 2 täitmiseks hankima arsti tõendi alusel töötajale kuvariga tööks ettenähtud prillid või muud nägemisteravust korrigeerivad abivahendid või kokkuleppel töötajaga hüvitama nende maksumuse.”
Seega tööandja poolse kompensatsiooni suurus on taolistel juhtudel tööandja ja töötaja omavahelise kokkuleppe tulemus. Oleks positiivne, kui antud küsimuses valitseks konkreetne ettevõttesisene kord (määratletud ettevõtte sisekorraeeskirjadega) – kas hüvitatakse kõik prillide hankimisega seotud kulud, teatud % prillide hankimisega seotud kuludest või kulud teatud piirsummani kõigil taolistel juhtudel vms.
Ühest kindlat summat või muud kompensatsioonimehhanismi nägemisteravust korrigeerivate abivahendite soetamisel tekkinud kulutuste kompenseerimiseks õigusaktidega hetkel sätestatud ei ole.